Alates nüansirikkast õhkkonnast ja seadetest kuni üksikasjaliku tegelaskuju ja süžeeliinideni saate teada, milline on hea õudusvideomäng.
Õudusfilmi kui žanrit näib lihtne teostada, kuid lava taga toimub palju muudki, et teha õudusvideomänge, mis tegelikult mängijaid hirmutavad. Mõnele mängijale meeldib olla hirmul, sest nende südame löögisagedus tõuseb, kui nad pimedas nurgas ümber tulevad, et võtta vastu järgmine väljakutse. Iga hea õuduse tunnuseks on teadmine, et see pole tõeline, kuid siiski hirmul.
Õuduse puhul on hirmutava mängu loomine keeruline, kuna mängijast võib saada peategelane või antagonist ning tema otsused võivad mängu lahtiharutamist otseselt mõjutada. Parimad õudusvideomängud paista silma samades keelekümbluse, interaktsiooni ja narratiivi põhikategooriates. Need võivad olla laiad kategooriad, kus hirmuäratava mängukogemuse loomiseks tuleb kokku panna palju erinevaid elemente.
Interaktsioon
Interaktsioon õudusmängudes on eriti oluline, kuna see on videomängu peamine ülesanne, et mängija saaks oma keskkonnaga suhelda. Kui filmid ja muud tüüpi visuaalsed õudused võivad teatud määral suhelda, siis videomängudes juhib mängija suhtlust keskkonnaga. Kui mängija ja mängumaailma vaheline suhtlus on kehv, kannatab üldine kogemus ja ka teiste õuduselementide efektiivsus.
Interaktsioon toimub peamiselt kontrolleri kaudu, tegelase liikumise ja sisendi reageerimisvõimega. Kui liikumine tundub kohmakas, kaotavad nad uskmatuse peatamise, mis muudab õuduse nii põnevaks. Õudusvideomängud PS5-l võib interaktsiooni parandada, kuna haptiline tagasiside kontrollerile ise, mis suurendab pinget ja rõhutab mängu võtmehetki.
Keelekümblus
Keelekümblus on hea õudusvideomängu teine omadus. Kui mäng on kaasahaarav ja hästi realiseeritud, võib mängija end mängu täielikult kaotada, võimaldades kõigel tunduda tõelisem. See võltsrealismi tunne muudab hirmud palju tõhusamaks. Keelekümblus võib esineda mitmel kujul, kuid peamised tegurid on atmosfäär, graafika ja narratiiv.
Atmosfäärimängud teevad tõhusateks õudusvideomängudeks, sest loovad tundmatuse, veidruse ja lausa jubeda tunde. See võib muuta õuduse lihtsatest hüppamishirmudest groteskse õuduseni, mis muudab frantsiisid sarnaseks Saag nii populaarne. Graafika on samuti väga oluline element, eriti tänapäeva moodsal ajastul, mil konsoolid ja arvutid on võimelised looma ülirealistlikku kujutist.
Narratiiv
Narratiiv on õudusvideomängu viimane oluline element. Kui lugu on ebahuvitav või puudub ühtsus, siis kuidas saab eeldada, et mängija on kaasa haaratud ja tunneb pinget, hirmu või ehmatust? Halb narratiiv võib õudusvideomängu kogemuse täielikult rikkuda. Narratiivil on ka suur mõju mängija keelekümblusele, sest ta võib jätta esitama palju küsimusi, selle asemel, et keskenduda sellele, mis tegelikult oluline on, mis on endast välja hirmutamine.
Mõned parimad õudusvideomängud on tuntud oma narratiivide poolest, näiteks Resident Evil ja Vaikne mägi frantsiisid. Muidugi on nendes mängudes ka uskumatu suhtlus ja keelekümblus, kuid lugu on liikumapanev jõud, mis mängijaid tõmbab. Inimesed lähevad ikka veel tagasi nende mängude esimeste osade juurde, et kogeda narratiivi põnevust, mis näitab, et graafika pole veel kõik.