Titanicu tõeline lugu: kui suur osa filmist on tõeline

Millist Filmi Näha?
 

James Cameroni film Titanic põhineb kurikuulsa samanimelise laeva tegelikul elus uppumisel, kuid kui palju filmi tegelikult juhtus?





Titanic on jätkuvalt üks muljetavaldavamaid kinoloogilisi saavutusi ja lugu, mida vaatajad pidevalt uuesti vaatavad, kuid kui palju filmist tegelikult juhtus? James Cameron sai tänu filmitööstuses laialt tuntud ja austatud nimele Terminaator ja Terminaator 2: kohtupäev , kuid ta pööras 1997. aastal palju rohkem tähelepanu Titanic , romantika-katastroofifilm, mis põhineb RMS Titanicu uppumise 1912. aastal kirjeldustel, mis oli tema seni suurim ja ambitsioonikaim projekt.






Titanic jutustas loo Rose DeWitt Bukaterist (Kate Winslet) ja Jack Dawsonist (Leonardo DiCaprio), kahest eri ühiskonnaklassist pärit reisijast, kes armusid kuulsa laeva pardal selle õnnetu neiureisi ajal. Titanic oli nii kriitikute kui vaatajate seas suur edu, saades tol ajal kõigi aegade enim teeninud filmiks (mida hiljem ületas Cameroni film Avatar aastal 2010 ja seejärel Marvel's Avengers: Lõppmäng ) ning teda kiideti visuaali ja esituste eest, ehkki mõned kritiseerisid Rose ja Jacki armastuslugu. Ikka Titanic on fännide südames eriline koht ja on jätkuvalt üks Cameroni parimatest teostest.



Lugemise jätkamiseks jätkake kerimist Selle artikli kiirvaates käivitamiseks klõpsake allolevat nuppu.

Seotud: Titanic oli terminaatori eellugu: teooria selgitatud

Kuigi Titanic põhineb laeva tegelikul vajumisel ja lisas isegi mõned tegelased tegelased, kõike filmis tegelikult ei juhtunud ja Cameron pidi kas muutma, lisama või kaunistama mõnda detaili, et see sobiks loo juurde, mida ta öelda soovis. Siit saate teada, kui palju James Cameronist Titanic on päris.






Tõsielu inspiratsioon Rose'i taga

Kuigi Titanic peategelased Rose ja Jack olid täiesti väljamõeldud, seega esmaklassilise naise ja kolmanda klassi mehe vahel ei olnud sellist romantikat, neid inspireerisid teatud määral reaalsed inimesed, ehkki Rose'i inspiratsioonil pole seost Titanic. Nagu näitas Cameron, oli Rose'i inspiratsiooniks Ameerika kunstnik Beatrice Wood, kui Cameron luges oma elulooraamatut Titanic Arengut. Wood oli maalikunstnik, skulptor, kirjanik ja näitleja, kes oli pärit jõukate seltskondlaste perekonnast. Cameron on öelnud, et Woodi raamatut lugedes mõistis ta, et see kirjeldab peaaegu sõna otseses mõttes Vana Roosi tegelaskuju ja filmi Roos on ainult Beatrice'i murdumine koos paljude väljamõeldud elementidega . Kindlasti on Rose'il ja Beatrice Woodil mõningaid sarnasusi, nagu ka kunstiarmastusel ja rikkalikul perekondlikul taustal, kuid Woodil polnud mingit seost Titanicuga.



Mis puutub Jacki, siis teda ei inspireerinud keegi, kuid tema nimi on väga sarnane Titanicu pardal olnud mehe nimega. J. Dawsonina alla kirjutanud mees oli Titanicu reisija, kuid J seisis Joosepi, mitte Jacki eest ja ta sündis Dublinis. Joseph Dawson ei olnud tavaline reisija ja ta oli tegelikult osa laeva meeskonnast, töötades söetrimmerina. Cameron ei teadnud, et on olemas Joseph Dawson, alles pärast stsenaariumi valmimist, nii et Jacki nimi, mis sarnanes Joosepi nimega, oli lihtsalt kokkusattumus. Joseph Dawsoni haud sai pärast seda palju külastajaid Titanic vabastati, kes jättis kinosõlmed, Leonardo DiCaprio pildid ja palju muud, kuna nad uskusid, et see on Jack Dawsoni puhkepaik.






Tõeline Molly Brown

Kathy Batesi unustamatu tegelane Molly Brown oli üks väheseid asjakohaseid tegelasi Titanic põhineb tegelikel inimestel, kes tegelikult pardal olid. Margaret Brown oli Ameerika seltskonnategelane ja filantroop, kuid ta ei sündinud rikkas perekonnas. Margaret abiellus James Joseph J.J Browniga, kes polnud samuti rikas mees, kuid perekond omandas suure rikkuse, kui tema kaevandustehnilised jõupingutused osutusid olulise maagiõmbluse tootmisel oluliseks. Margaret ja J.J. lahkusid 1909. aastal, kuid nad hoolitsesid üksteise eest jätkuvalt ning kokkulepe andis talle sularahas arvelduse ja igakuise toetuse, mis võimaldas tal jätkata reisimist ja sotsiaaltööd.



Seotud: Titanicu lõpeb täiesti tegelaskuju (ja kedagi ei huvitanud)

Kui Titanic jäämäge tabas ja vajuma hakkas, aitas Margaret teisi reisijaid päästepaatidesse astuda ning teda tuli veenda laevalt päästepaadiga lahkuma (päästepaat nr 6). Kohale jõudes kutsus ta päästepaadit tagasi minema, et päästa rohkem inimesi, kuid meeskonnamees oli vastu. Margaret ähvardas meeskonnamehe üle parda visata ning allikad on erinevad, kas nad naasevad ja kas nad leiavad kedagi elusana. Olles Titanicus ellujäänute päästnud laeval RMS Carpathia, organiseeris Margaret ellujäänute komitee, et kindlustada teise ja kolmanda klassi ellujäänute esmatarbekaup. Tema tegevuse tõttu nimetas meedia ta uppumatuks Molly Browniks ja ta lahkus 1932. aastal 65-aastaselt.

Titanic tabas tõesti jäämäge

Muidugi juhtus Titanicu uppumine pärast jäämäge löömist tõesti. 14. aprillil 1912 kell 23.40. (laeva aeg) märkas meeskond jäämäge ja andis sillale märku. Esimene ohvitser Willaim Murdoch käskis laeva ümber jäämäe juhtida ja mootorid seiskada, kuid aega ei olnud piisavalt ning laeva parempoolne külg tabas jäämäge. Hitt tekitas veepiirist allapoole rea auke ja kuigi kere ei olnud torgatud, mõlkis see ja lasi vett imbuda. Nagu filmis kujutatud, maandusid ellujäänute sõnul jäämäe tükid promenaadi tekile.

Meeskond ei olnud sellise ulatusega hädaolukorraks valmis ja kuna toona peeti laevu üsna uppumatuks, oli Titanicul piisavalt päästepaate, et pardal vedada pool reisijat. Meeskond ei osanud ka evakueerimist korralikult läbi viia ja laskis paljud vaevu pooltäidetud päästepaadid maha, kolmanda klassi reisijad jäid maha ja põhjustasid paljud neist lõksu tekkide alla, kuna laev jätkas veega täitmist. Veidi enam kui kaks ja pool tundi pärast Titanicu jäämäe tabamist langes paaditekk vee alla ja meri valas läbi lahtiste luukide ja restide ning kui selle toeta ahter veest välja tõusis, murdus laev kaheks tükiks.

Titanic uppus kell 2:20 ning enamik ülejäänud reisijatest ja meeskonnast kasteti külma vette, suri 15-30 minuti jooksul. Nagu filmist näha, jätkasid tuled põlemist, kuni vahetult enne laeva alla laskumist ja nagu ellujäänu meenutas, toimus arvatavasti katelde rida kohutavaid plahvatusi. Titanicu vrakk leiti 1. septembril 1985 Jean-Louis Micheli ja Robert Ballardi juhitud ekspeditsioonil, kes avastasid, et laev oli tegelikult laiali läinud, kuna arvati kaua, et see vajus ühes tükis.

Seotud: Titanic: Miks pidi Jack Rose'i päästmiseks surema

Bänd mängis edasi

Üks meeldejäävamaid hetki aastast Titanic kas keelpillikvartett mängib, kui laev hakkas uppuma. Päris elus jätkas bänd mängimist, kuid pole selge, milline oli nende viimane lugu. Ellujääjad teatasid, et bänd mängis ansamblit Alexander’s Ragtime Band ja In The Shadows ning ajalehed jagasid, et viimane lugu oli Nearer, My God, To Thee, ellujäänute sõnul aga Song d’Automne.

Eakas paar

Teine unustamatu (ja südantlõhestav) hetk on eakad esmaklassilised paarid, kes otsustasid laevale jääda ja haarasid voodisse, kui nende tuba oli vett täis. Paar oli Macy omanik Isidor Straus ja tema naine Ida ning neile pakuti kohta päästepaadil nr 8, kuid Isidor otsustas jääda pardale seni, kuni laeval oli naisi. Ida keeldus oma abikaasast lahkumast ja tunnistajate sõnul ütles Ida talle oleme koos elanud palju aastaid. Kuhu sa lähed, sinna ma lähen . Viimati nähti neid istumas paaril lamamistoolil, mida tunnistajad kirjeldasid kui a tähelepanuväärseim näitus armastusest ja pühendumusest ja ainult Isidori surnukeha saadi kätte.

Reisijad päästeti veest

Nagu näha aastal Titanic , kaks 16 päästepaadist naasid, et elult pääsenuid veest korjata, kuid šokk ja muu oli mõnele liiga suur ning nad surid paatides. Naasnud paadid olid päästepaat 4, mida juhtis kvartarmaster Perkis, kes väidetavalt tõmbas veest viis inimest (millest vaid kolm pääsesid ellu) ja päästepaat 14, mida juhtis viies ohvitser Harold Lowe (mängis Ioan Gruffud aastal). Titanic ), kes kuuest mehest koosneva meeskonna abiga noppis veest neli inimest.

Karpaatia päästis ellujäänud

15. aprillil kella nelja paiku hommikul päästis Karpaatia Titanicu ellujäänud ning üleöö päästepaatides hukkunute surnukehad jäid paatidesse ja mõni aeg hiljem toibusid. Karpaatia suundus Austria-Ungari Fiumesse (praegu Rijeka, Horvaatia), kuid kuna tal ei olnud kauplusi ega meditsiiniasutusi, et Titanicus ellujäänute eest hoolitseda, muutis ta kurssi ja naasis New Yorki, nii et ellujäänuid saaks korralikult hoolitsetakse. Paljud Titanicus ellujäänutest elasid veel palju aastaid, teised aga allusid šokile ja muudele probleemidele ning surid nädalaid pärast katastroofi.